Pavel G. Varunin

Eesti Vabariigi taastamise, iseseisvuse saavutamise ja omariikluse taassünniga kaasnesid kardinaalsed muudatused Eesti ühiskondlik-poliitilises süsteemis ja ideoloogias tervikuna. Vabariik seisis silmitsi uute probleemidega.

Taassündinud riigi üheks kõige aktuaalsemaks ja "moodsamaks" probleemiks osutus integratsioon. Eesti ühiskonna venekeelse osa integreerimise katsed, ideed, probleemi lahendamiseks väljapakutud võimalike lahendite paljusus ei ole siiski andnud tajutavaid tulemusi. Seda näitab reaalne elu.

Kümneaastase tegevuse tulemuseks on nii mõneski osas probleemi formaalne "lahendamine". Küsimus on viidud ilusate aruannete tasemele, mis esitatakse järjekordseid "grandioosseid" integratsiooniideid finantseerivatele fondidele. Keelelaagrid ja venekeelsete laste elamine eesti peredes on mõnevõrra aidanud tõsta riigikeele oskust, kuid mitte lapsevanemate lojaalsust ja tolerantsust. Koolikirjandite võistlused ja eesti kultuurist pajatavad telesaated ei ole positiivselt mõjutanud patriotismi ja uhkustunnet Eesti üle.

Integratsioonispetsialistide üks viimaseid ideid on kolmemeetrised plakatid Eesti linnades, mis kujutavad vene poissi Denissi ja eesti Martinit: pealkirjaks "Naeratusest algab sõprus". Need plakatid assotsieeruvad pigem küll kohukese reklaami või stagnaaegse multifilmiga. Seda eriti hariduse ja keeleseaduse karmide täienduste tingimustes ja arvestades assimilatsioonikartusest tekkivat pingetõusu venekeelse elanikkonna seas. Venekeelses ajakirjanduses sagenevad artiklid, mis kõnelevad kultuurautonoomia vajadusest ja segregatsiooni otstarbekusest. Eesti ühiskonnale iseloomulik sõjaeelse vabariigi idealiseerimine ja selle kogemuste kasutamise püüded kajastuvad ka integratsioonispetsialistide pöördumises tolle aja poole.

Nagu ajakirjandusestki võib näha, olid ideaalselt "integreerunud" osaks sõjaeelsest Eesti vene elanikkonnast just vanausulised. Erinevalt Judenitsi armee ohvitseridest oli nad lojaalsed kodanikud ja valdasid eesti keelt. Ajal, kui mitmed vene intelligendid oli sunnitud oma nimesid eestistama, säilitasid vanausulised oma eripära ning kaitsesid õigust pühadele oma kalendri järgi. Vene loomingulise intelligentsi emigreerumise perioodil võtsid vanausulised aktiivselt osa riigi poliitilisest ja majanduselust.

Millest tulenes niisugune asjade seis sõjaeelses vabariigis? Miks ei ole tänases Eestis vanausuliste integreerumise probleemi? Seda tasub analüüsida. Tundub, et olulised on kolm põhilist asjaolu, integratsiooni "kolm vaala".

Esiteks-soov. Riigipoolne soov on mõistagi olemas. Oli ja on see soov ka vanausulistel? Arvan, et oli ja on. Muidugi, kui Peipsimaa külaelanikult küsida, kas ta sooviks integreeruda Eesti ühiskonda, siis ei mõista paljudki ei küsimust ega probleemi olemust. On ju Eesti vene vanausulistele kodumaa. See on tema esiisade maa ning ta ei ole siin võõras, vaid täieõiguslik peremees.

Kodumaatunnet ei ole võimalik külge pookida arusaamatute plakatite ja "patriotismimeelsete" kirjanditeemade abil. Et see tunne tekiks, peavad paljude põlvkondade juured olema selles pinnases, tuleb jagada selle maa ajaloo kõiki keerdkäike: selleta vabatahtlikku soovi ei sünni.

Kurikuulus "viies kolonn" aga koosneb reeglina isikliku kasu saamise eesmärgil integreerunuist. See eesmärk ei seostu eriti ka integratsiooni teise "vaalaga", milleks on minu pilgu läbi lojaalsus. Kas vanausulised on Eesti Vabariigile lojaalsed? Võib julgelt väita: jah, nad on lojaalsed. Seda näitas riigi taassünni periood, aeg, mil ühiskond oli lõhestatud Rahvarinde ja Interliikumise vahel. Vanausuliste lojaalsuse näiteid on rohkesti.

Ning kolmas faktor, nagu mulle näib, on tolerantsus. Sellel tahaks peatuda lähemalt. Vanausuliste tolerantsust on täheldatud väga sageli. Seda on märkinud akadeemik Paul Ariste 30.aastail. Sellest kõneldakse P.Simmi 90.aastate tõsielufilmis "Meie venelased". Seda on märganud kõik kes on Peipsimaa vanausulistega kokku puutunud. Milles see siis väljendub? Mis on selle põhjuseks? Me kõik, olles endise NSVL kodanikud, olime oma põhiosas sovjetireziimi suhtes tolerantsed. Kuid meie niisugune sallivus oli tingitud pigem hirmust repressioonide ja karistuste ees. Kas niisugune pealesunnitud ja vägivaldne on ka Eesti vanausuliste tolerantsus? Seda mitte, juba seetõttu, et nii sõjaeelne kui tänane Eesti on demokraatlik riik.

Kui ei esine repressioone usulistel põhjustel ega teisitimõtlejate mahasurumist, ei ole ka põhjust sellelaadseks tolerantsuseks. Midagi niisugust on vanausuliste mõttelaadi siiski jäänud: eelmiste põlvkondade kogemuses on repressioonid ja tagakiusamine olemas; siit enesesäilitamisinstinkt kui sallivuse element. Lisandub misjonäripraktika puudumine ja teiseusulistele suletud elukorraldus.

Peafaktorina näen siiski enamuse sallivat suhtumist vähemusse. Vanausuliste kompaktne asuala Peipsi rannikul ja sealne minimaalne põhielanike protsent on loonud situatsiooni, kus vanausulised, olles rahvuslik vähemus, suhtusid eestlastesse kui vähemusse. Eestlaste väike protsent Peipsimaa külades ei soodustanud "vaenlase kuju" formeerumist; vastupidi, eestlasi võeti omamoodi eksootilise nähtusena.

Paralleeliks sobib antisemitism, mis Eesti vanausulistele pole üldse omane (ega ka mitte võimalik, seda )juba seetõttu, et Eesti vanausulistel ei ole olnud juutidega mingisugust läbikäimist. Tolerantse "eksootikasse" suhtumise näiteks võib tuua ka vanausuliste suhtumise Peipsimaa vene rahvusest õigeusklikesse. Siingi ei leia me avalikku sallimatust, viha, agressiivsust ega kujutluspilti "vaenlasest". Sama näitavad vanausuliste abielud nii eestlaste kui õigeusklikega, mis ei kutsu esile hukkamõistu. Samasugust tolerantsust "eksootika" suhtes, samu sallivuse põhjusi näen ma ka eestlaste poolt vaadatuna. Väikesearvuline diasporaa, mis hoiab ennast lahus nii sisserännanud venelastest kui õigeusklikest on sümpaatne isegi rahvuslikult häälestatud eestlastele. Siin on tegemist vastastikuse tolerantsuse ja sõbralik-lojaalse suhtumisega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et vanausuliste eesti ühiskonda integreerumise probleemi puudumise põhjuseks on vanausuliste ajalooliselt kujunenud elutingimused ja "eksootilisus". Võib muidugi küsida, kas niisugune olukord on püsiv? Kas vanausuliste tolerantsus Eestis jääb pidevaks ja vahkumatuks? Arvan, et nihked tolerantsuses on võimalikd seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu. Vene turgude kaotus, töötuse kasv, elutaseme langus on juba mingil määral mõjutanud mitte ainult integratsiooniprotsessi, vaid ka tolerantsust. Reformid ühiskonnas ja ühiskonna sallivus riigi suhtes on otseselt seotud. Siikohal võiks võrrelda situatsiooni riigis 20.aastail ja 90.aastate alguses. Euroliitu astumine tähendab samuti reforme ühiskonnas, muudatusi majanduses, Eesti riigi poliitilises suunitluses. Ettevalmistused Euroliitu astumiseks on juba puudutanud Peipsimaad. Kalapüük kui vanausuliste elukorralduse ja heaolu alus on löögi all, kuna Euroliidu nõudmisi ja norme pole võimalik täita. Töövõimelise noorsoo lahkumine küladest ja tööstuse hääbumine võivad mõjutada kogu regiooni. Vanausuliste külade elanikkonna arvukuse vähenemine ja vananemine ei jäta mõju avaldamata Peipsimaa ühiskondlikule ja kultuurielule. Kogudused, mis on vene vanausuliste omanäolise kultuuri ja vaimsuse läte Eestis, satuvad väljasuremise ohtu. Omanäolisuse säilitamise probleem mõjutab ka elanikkonna selle osa tolerantsust.

Meediast näeme, et Euroliitu astumisega seotud probleemid ajavad ärevile ka eestlasi. Eesti elanikkonna tolerantsusest Euroliidu suhtes oleneb Eesti integreerumine Euroliitu. Euroopa-Eesti suhetes ilmneb nähtavasti sama tolerantsuse skeem – enamuse tolerantsus vähemuse suhtes, tolerantsus "eksootika" suhtes. Kuid kas Eesti ühiskond kujuneb sallivaks? Kuidas edeneb riigis integreerumine, missugused probleemid võivad esile kerkida? Võib-olla sobib Eestimaa vanausuliste kogemus riigile eeskujuks teel Euroopa Liitu.