Püsiv asustus tekkis Peipsi läänerannikul XVI sajandi lõpul, kuigi vene kalurid olid juba XIII-XIV saj.käinud siin kalapüügiretkedel. Vene rahvusest kalurid moodustasid lääneranniku loodeosa elanikkonnast 20%. Peipsimaad uurinud A.Moora märgib, et eestlased eelistasid põllupidamist. XVII saj. alguses laastasid Peipsi lääneranniku rootsi-poola väeosad. Siia saabus rohkesti venelastest uusasukaid. A.Moora andmetel ulatus venelaste arvukus kohati isegi 2/5-ni elanikkonnast. Edaspidi segunesid paljud venelased eestlastega. Puht vene külaks jäi vaid XVII saj. rajatud Nina. Peipsimaa külade vene rahvusest elanike esivanemad on enamuses siia asunud XVIII saj. lõpul. Esimesed vene vanausulised aga ilmusid rannikule Mustvee lähedal XVII saj. lõpus. XVIII saj.lõpul asus Peipsi äärde hulganisti vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja isegi Tveri kubermangust. Vene elanikkonna arv suurenes peamiselt kalurikülades. Eestlased elasid jätkuvalt põllumajanduseks sobivamatel aladel XVI saj. lõpul. Poola võimude korraldatud revisjoni andmetes mainitakse juba külasid Lohusuu, Nina, Kükita, Kasepää, Omedu, Mustvee. Elanikeks olid peamiselt eestlased, kuid esines ka vene nimesid (Miska ja Ivan Mustvees). Osa külasid on hilisemad. 1811.a. revisjoni järgi Raja küla veel ei olnud, ka Tiheda ilmub kaardile hiljem, iseseisva külana 1820.a. revisjoni andmetes.

Enne kui rääkida vanausulistest Eestis, meenutagem vene kiriku ajalugu. Võtnud 988.aastal vürst Vladimiri ajal kreeklastelt (Bütsantsilt) vastu kristliku õigeusu, säilitasid ja hindasid venelased seda kui oma vankumatut rahvuslikku pühadust. Kreeklastelt võeti üle kogu riitus, kombed ja tavad, samuti kiriku haldamise kord ja struktuurid. Patriarh Nikoni võimuletulekuga algas 1653.a. vene õigeusu kiriku reformimine (peamiselt poliitilistel motiividel). Parandati liturgiaraamatuid, ära jäeti maani kummardused, ristimärki tehti nüüd mitte kahe, vaid kolme sõrmega. Valitsus aitas teisitimõtlejaid jälitada kõigiti, seaduste ja sõjaväe abil. Hävitati vaimulikkond, kes keeldus reforme tunnistamast. Nii jäid vanausu pooldajad juhtideta. 1665.a. tapeti Kolomna piiskop Pavel. 1675.a. suri vangistuses nälga bojaarinna Morozova. Neli aastat maa-aluses kongis veetnud ülempreester Avvakum põletati elusalt 14. aprillil 1682. Vanausulisi kiusati julmalt taga, neid küüditati, piinati, hukati, tuleroaks läksid nende jumalakojad, ikoonid, isegi elumajad. Tagakiusamise eest põgenenud vanausulised jagunesid. Eestis leidsid varjupaiga fedossejevlased (usutegelase Feodossi Vassiljevi järgi) ja pomoorid. Vanausu pooldajaid hakati nimetama raskolnikuteks. Ise nimetasid nad endid vanausulisteks (staroverõ).

Esimestest Eestisse XVII saj. lõpul põgenenud vanausulistest on vähe teada. XVIII saj. alguses oli Räpinas fedossejevlaste klooster. Üksildane koht oli kloostriks väga sobiv.Ümberringi laius paks mets. Jõgi oli kalarikas. Vanausulised ehitasid veski, sepikoja, teisi hooneid. Nad harisid põldu, püüdsid kala. 1718.a. lahkus kloostriülem Fjodorov, kes uuel ametikohal sai õiguse korraldada vanausuliste asju. Ta ähvardas korduvalt Räpina kloostrit. Ettekäände väeosa saatmiseks ja vanausuliste areteerimiseks andis pealekaebus, nagu leiaks Räpinas varju väejooksikud. Kuigi üsna pea selgus, et tegemist oli valekaebusega, jätkus vanausuliste tagakiusamine; nende klooster Räpinas hävitati 1719.aastal.

XVIII saj. keskel algas Peipsimaal vanausu palvekodade ehitus. Esimese neist ehitasid 1740.a. Kükitas Novgorodist siia põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar. Nad tõid kaasa ka liturgiaraamatuid, neli kirikukella ja kirikuriistu.

Kui XVIII saj. teine pool oli uute palvekodade ehitamise aeg (Varnjas, Kallastel, Kasepääl, Kolkjas, Mustvees), siis XIX saj. esimene pool on nende sulgemise aeg. Nikolai I ajal (1825-1855) tugevdatakse vanausuliste vastu suunatud repressione. Nii saabus 1830.a. paiku Kükitasse Pihkvast komisjon vanausuliste "pööramiseks". Algas paanika. Mõned jõudsid põgeneda. Emad peitsid lapsi. Komisjoniliikmed hakkasid palvemajast raamatuid, riistu, ikoone välja kandma ja vankritele laadima. Mõisniku abiga õnnestus äravõetud kraam tagasi saada. Peagi saabus Liivimaa keskusest Riiast korraldus sulgeda kõik vanausu jumalakojad. 1837.a. pitseeriti kinni Kükita palvemaja. 5,märtsil 1846.a. pöördusid selle küla vanausulised Siseministeeriumi poole palvega saada tagasi neile kuuluvad ikoonid, "vanemate õnnistus", kuna palvekoda vajab remonti ja katus jookseb läbi. 8.detsembril saabus Peterburist vastus käsuga palvemaja lammutada ning kõik ikoonid ja liturgiaraamatud Mustvee õigeusu kirikule üle anda. Järgmine aasta 28.veebruaril Kükita palvemaja lammutatigi. XIX sajandil püüavad võimud igati kindlustada õigeusu positsioone Peipsimaal. Nii ehitatakse õigeusklike Nina külasse uus õigeusu kirik. Selle kiriku vaimuliku A.Orlovi kaebuste põhjal algatati nii mõnigi kriminaalasi. Vanausulistele pandi süüks, et nad ristisid lapsi oma usku, et nende lapsed on sündinud vanematest, keda pole õigeusu kirikus laulatatud, et vanausulised kiruvad õigeusu kirikut ja selle teenreid. Oli keelatud vanausu tavade kohaselt ristida ja laulatada, isegi matta. Nii käskis Derpti politseimeister vanausuliste õpetaja (nastavniku) matta öösel. Peipsiäärsetes külades võtsid vaimulikud vanematelt lapsi, ristisid neid ümber ja andsid õigeusklikele kasvatada. Oli muidugi ka rikkaid ning mõjukaid vanausulisi. Näiteks andsid Derpti vanausulised kaupmehed politseile altkäemaksu. Ometi olid jõud liiga ebavõrdsed. 1840.aastail pitseeriti kinni kõik palvekojad. Kogu Peipsimaal säilis vaid üks palvemaja Kasepää külas.

1830.-1840.aastail avati peipsivenelastele Mustvees, Lohusuus, Tihedal ja Nina külas esimesed kirikukoolid. Koolid paikneid üürimajades, neid peeti ülal vanemate kulul. Õpikute ja õppevahendite ostmiseks oli raha vähe. Tunde andsid vaimulikud ja köstrid. Nende koolide asutamisel pidas tsaarivalitsus silmas kaht eesmärki: vabastada Derpti maakonna õigeusklike lapsed rohkearvuliste vanausuliste mõju alt, raskolnikud ise aga pidid õigeusu kiriku mõjul oma "ketserlusest" üle saama. Niisuguses koolis õppisid lapsed eeskätt pähe palveraamatu ja katekismuse tekste, kuid said seejuures ka eluks vajaliku ilmaliku kirjaoskuse ja algteadmised aritmeetikast.

XIX saj. teisel poolel, kui võimudepoolne surve nõrgenes, hakati Peipsimaal organiseerima salajasi "tädikoole", kus õpetust andsid peamiselt jumalateenistusraamatuid tundvad naised. Koos õppis 10-12 õpilast. Õppetöö algas hommikul kell 8 ja kestis kella neljani. Südapäeval söödi lõunat. Õpiti peamiselt psaltrit ja palveraamatut. Õpetajannad olid karmid ning rakendasid vahel kehalist karistust, eriti sõnakuulmatute poiste puhul. Pipsimaa tütarlapsi saadeti koorilauljaiks õppima vanausuliste keskustesse – Peterburi ja Pihkvasse. Pihkvas õpetati tütarlapsi ka lugema ja ikoone tikkima; ka võisid nad seejärel salakoolides õpetada. Vanausulised ostsid Moskvast ja Peterburist kalli raha eest vanaaegseid käsikirjalisi raamatuid, mis Peipsimaal käsitsi paljundati. Vanausulised ei olnud seega hariduse vastu, kuid nad tahtsid oma lastele haridust, mis ei kõigutaks vanausu aluseid, vaid,vastupidi, tugevdaks neid.

Lühidalt vanausuliste usuelust. Kuna hooneid ühiste jumalateenistuste jaoks ei tohtinud olla, siis ehitasid rikkad vanausulised kaupmehed palvelaid justkui oma perele. Kuna Nikon hävitas vanausuliste hierarhia struktuuri, siis valivad kogudusliikmed õpetajaid tänini üle 40 aasta vanuste lugupeetud ja hatitud meeste seast. Vanausulistel on eriline palverõivastus. Meestel on selleks azjam, pikk tume pealisriie kisaste varrukate ja püstkraega. Meesterahvad võisid palvekotta tulla ka mustas pintsakus, kuid õpetaja pidi tingimata kandma azjami. Naiskoorilauljatel olid pikad mustad sarafanid. Palvekotta ei tohtinud astuda paljapäi, pähe pandi suur must rätik, sageli narmastega. Rätik kinnitati lõua all haaknõelaga, sõlme seotud rätikuga palvemajja ei lubatud. Jumalateenistusel kasutatakse alati lestovkat ja podrusnikut. Lestovkal on roosikrantsi funktsioon, see oli kasutusel juba ristiusu algsajandeil, praeguseni on ta säilinud üksnes vanausulistel. Lestovka on õmmeldud mustast riidest. Rullid, millest ta koosneb, on rühmitatud neljaks: 17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 – Kristuse 40-päevane paastumine ja kiusamine kõrbes, 12 rulli on kaheteistkümne apostli mälestuseks. Ka lestovka muudel elementidel on oma kindel tähendus. Nii tähendavad neli kolmnurkset laba nelja evangelisti. Podrusnik on kirjust sitsist vaibake (40x40 cm), mis on palvetaja ees põrandal ja kuhu maani kummarduste ajal toetakse käed, et need ei puutuks põrandat. Tütarlapsed võistlesid omavahel, kelle tikitud lestovka või podrusnik on kaunim. Palvelas seisid mehed paremal, naised vasakul, lapsed alati ees. Teenistus oli range ja pidulik.

Vanausuliste suurim pidu on Ülemtõusmispüha – elu võit surma üle. See kestab kolm päeva. Esimene päeva veedeti harilikult kodus, teisel külastati sugulasi. Mängiti kurni, joosti tagumist paari, veeretati värvilisi mune. Nelipühadeks ehiti maja kaskedega, mune värviti kaselehtega kollaseks. Jõulude ajal, pärast öist jumalateenistust käisid koguduse õpetaja ja koorilauljad – Kristusekuulutajad majast majja ning laulsid igas majas Issandale kiitust. Vastlanädalal praeti pliine. Viimasel vastlanädala päeval paluti üksteiselt andestust. Seejärel algas Suur paast. Paastu peeti ilmtingimata. Põhilised neli paastuaega kestsid mitu nädalat. Nii oli Suur paast (enne Ülemtõusmispühi) seitsme-, jõulupaast kuuenädalane. Peale selle paastuti aastaringselt kolmapäeviti ja reedeti, eriti usklikud ka esmaspäeviti. Paastuajal liha ja piima ei söönud; söödi kerget toitu – putru taimeõliga, hapukapsasuppi seente või peipsi tindiga, kaerakiislit, mustrõigast õliga. Kõige enam roogasid valmistati lihavõtteks. Traditsioonile toit oli paska, mis koosnes seitsmest pliinist, mis tähendas seitset astet inglite hierarhias ja seitset sakramenti. Paska kaunistati palmikutega. Paska pühitseti palvelas, seejärel jagati koguduse vanemate ja vaeste naiste vahel, jättes oma perele vaid väikese tüki. Kirikupühi peeti ka kiriku nimipühaku auks. Piirisaarel tähistati apostlite Peetri ja Pauluse päeva. Paatidel sõitis sinna kokku kogu Peipsimaa; pidutseti mitu päeva. Kalurite jaoks oli tähtis püha Nikolai-Imetegija päev, keda peeti kalurite hoidjaks.

Tähistati ka peresündmusi – pulmi, ristseid. Nõrk laps ristiti kohe, terve laps võidi ristida veel kahe kuu pärast. Nimi pandi kirikukalendri järgi. Peipsimaal esineb rohkesti arhailisi mehe- ja naisenimesid: Feofan, Filaret, Jelikanida, Hionija jt. Vaderid valis vastsündinu ema. Teda ennast peeti ebapuhtaks ja ta ei viibinud ristimise juures. Kõigist tavadest tähtsaim oli matusetalitus. Enne matuseid loeti surnu juures psaltrit. Matustele tulid kõik külaelanikud ja tuttavad naaberküladest. Kirstu ees kanti ikooni, kirst oli kaetud linikuga, kirstu järel kõndis viirukipanniga õpetaja, kogu tee kalmistuni lauldi "Svjatõi boze". Vaestele vananaistele jagati kalmistul saiu. Pärast matust istusid õpetaja, sugulased ja naabrid peielauas. Pakuti matusetoitu kutjaad, uhhad või kapsasuppi, magusaid pirukaid, kaerakiislit. Liha ei pakutud kunagi. Kolmandal, üheksandal, neljakümmendal päeval pärast surma mälestati lahkunut, peeti hingepalvet.

XX sajand tõi vanausuliste ellu suuri muudatusi. Tart rahu sõlmimisega 1920.a. veebruaris sai mureküsimuseks piir. Enne revolutsiooni suhtlesid Peipsi lääne- ja idakalda elanikud pidevalt, idakaldal oli palju tuttavaid, omakseidki. Nüüd kohtusid Eesti ja Vene poole kalurid järvel salaja, vahetasid uudiseid, eestipoolsed andsid edasi toiduained, riskides piirivalve kätte sattuda. Suvel määrati piiri tuletornide varal, talvel märgiti see maha kuuseokstega. Vahel sattusidki udus eksinud Peipsiääre kalurid nõukogude piirivalvurite kätte, kes võtsid ära nende paadi, püügiriistad ja saagi. Ärapudunud kalurid võidi viia Oudova vangimajja. Olukord halvenes kolmekümnendate aastate teisel poolel, kui Eestimaa kalurites hakati nägema spioone. Teine tõsine probleem oli turgude kaotus. Kui varem läks suur osa saagist Peterburi, Pihkva, Moskva, Nizni Novgorodi turgudele, siis nüüd tuli kogu saak realiseerida Baltikumis. Polnud kuhugi panna tindikala, mis varem saadeti Venemaale. Kaluritel puudus leivaraha, kuivatatud tindi kuhilad aga seisid kuurides. Hakati kasvatama rohkem sibulaid, kurke, sigurit, ometi oli peipsivenelaste elatustase kahe sõja vahel just turgude kaotuse tõttu revolutsioonieelsest madalam, kuigi nende elujärg oli muidugi parem kui Nõukogude Venemaa kaluritel.

Neil aastail pidasid Eesti vanausulised tihedat sidet Baltikumi vanausuliste vaimse keskuse Grebenstsikovi nimelise kogudusega Riias. Ajaloolase, kirjaniku, õpetlase ja ühiskonnategelase Ivan Zavoloko (1897 – 1984) eestvõttel kutsuti Riias ellu vanausuliste ring, mis seadis eesmärgiks vene vanausu ajaloo uurimise ja propageerimise. Ring andis Riias 1927.- 1933.a. välja ajakirja "Rodnaja Starina", mis pühendus usulis-moraalse ja rahvusliku hariduse küsimustele. Ilmus 13 numbrit. Küllaltki ulatuslikult kajastas ajakiri vanausuliste elu Eestis. Ajakirjas nägid 1920.aastate lõpus trükivalgust ka Peipsimaalt pärit ikoonimaalija Gavriil Frolovi (1854-1930) 7 artiklit. Frolov oli fedossejevlane, neil aga on rangem, kloosterlikum eluviis. Nooruses kandis Frolov pidevalt palverõivast azjami, palveteenistust ei jätnud kunagi vahele, sõi kaks korda päevas, nagu kord ette nägi. Alustades ikooni maalimist, pidas palvuse; ikooni lõpetanud, pühitses selle. Tellitud tööde eest saadava tasu kulutas kogudusele ja usuteemalistele raamatutele. Väga palju tegeles Frolov lastega. Ta õpetas mitu põlvkonda lapsi vanaaegsete noodimärkide järgi laulma. Asutatu kool, kus lapsi õpetati vanaslaavi keeeles lugema ja kirjutama. Frolov leidis raha vanausu palvekoja ehituseks Raja külas; ise ta ka kaunistas selle. Kahjuks põles kirik sõja ajal maha. 1990.a. püstitati selle vundamendile 50-meetrine kellatorn.

Frolovi rajatud ikoonimaali-koolkonnast on tuntuimad kaks tema õpilast: Pimen Sofronov (1898-1973) ja Mark Solntsev (surn.1958). Tiheda külast pärit P.Sofronov juhatus ikoonimaalimiskoole ja- kursusi Pariisis, Prahas, Belgradis. 1939.a. kutsuti Sofronov Vatikani, kus ta töötas mitu aastat, maalides Vatikanile ikonostaasi ja ikoone. Edasi juhendas Sofronov maalikursusi Ameerikas ja maalis ka ise. Melville’is maalis ta freskod vanausuliste Püha Nikolai palvelasse. 1968.a. käis P.Sofronov kodukohas, kuhu ta alati oli unistanud tagasi tulla. Majas, kus P.Sofronov Peipsimaal elas, asub mälestustahvel.

1920.-1930. aastail oli Eestis kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsimaal, Tartus ja Tallinnas. Regulaarselt toimusid vanausuliste kongressid. Kongressi valitava juhatuse, Eesti Vanausuliste Kesknõukogu pädevuses olid korraldus,-majandus- ja trükiväljaannete probleemid, religiooniküsimusi arutas Vaimulik Komisjon.

1920.-30.aastail ehitati uusi palvekodasid. 1930.a.mais pühitseti vanausu kirik Mustvees. 1931.a. püstitati Tartu vanausu kiriku juurde kivist kellatorn. Kõige raskem oli tallinna vanausuliste kogudusel, kellel 1930.aastani puudus oma maja. Ühe koguduseliikme testamendi kohaselt ehitas tema luterlasest abikaasa palvemaja ning kinkis selle vanausu kogudusele; uus pühakoda õnnistati 26.dets.1930.aastal.

Peipsimaa vaikse elu pöörasid pahupidi 1940.-41.a. sündmused Eestis. Suvel 1940 tulid sisse nõukogude väeüksused. Kohalikud elanikud ei olnud kunagi näinud niisugusel tohutul hulgal tanke. Vanausulisi üllatus ebameeldivalt antireligioosne propaganda. Peaaegu täiesti katkesid sidemed Grebenstsikovi nimelise kogudusega. Saabus teade Eestiga tihedalt seotud Ivan Zavoloko areteerimisest Riias. Likvideeriti kõik kohalikud kultuurharidusseltsid. Enamik kohalikke vene kultuuritegelasi represseeriti, nende seas oli aga palju kooliõpetajaid. Neil segagtel aegadel jäid Peipsi kalurid ilma vaimsete juhendajateta.

Nädal pärast 14.juuni 1941.a. massiküüditamist algas sõda. Kuid saklased vallutasid Tartu nii kiiresti, et enamikku Peipsi meestest ei jõutud Punaarmeesse mobiliseerida. Punaarmeesse mobiliseerimata jäänud mehed peipsiäärsetest küladest võeti nüüd vägivaldselt saksa sõjaväkke. Saklased keelasid kohalikel kaluritel müüa kala, seda vahetati või vastu, mida kalurid omakorda olid sunnitud vajalike toiduainete ja muu vastu vahetama. Toiduaineid ja petrooleumi sai kaartidega. Vanausulisi sakslased ei jälitanud. Vahel peeti habemikke vanausulisi partisanideks, kuid asja selgumisel lasti nad vabaks. 1944.a. oli Peipsimaa raskete, veriste lahingute tandriks. Nõukogude suurtükivägi tulistas otsesihtimisega Peipsi läänerannikut. Hävitati palju elumaju Mustvees, Raja külas. Põlesid maha Raja ja Kükita palvemajad. Tuleroaks sai Tartu palvehoone, häävis raamatukogu. Säilis vaid kiriku eeskoda, kus praegu asub palvela. Pärimuse järgi olevat selles pühakojas Andrei Rubljovi maalitud ikoon, mis olevat toodud siia Piirissaarelt.

Pärast sõda asusid elanikud oma jõududega palvemaju taastama. 1949.a. pühitseti taastatud palvekoda Kükitas. Märtsiküüditamise ajal 1949.a. saadeti välja palju venelastest kalureid, "rahvavaenlasi". Mõnedki hukkusid Siberis, teised tulid alles 1950.aastate lõpul tagasi.

Nõukogude okupatsioon oli eriti hukatuslik vanausulistele. Kolhoosi või sovhoosi tuli neil astuda käsu korras. Kes jäi "eraomanikuks", tohtis kasutada vaid 0,15 ha maad. Raske oli Hrustsovi aeg oma ohjeldamatu ateistliku propagandaga koos samaaegse individuaalloomapidamise hävitamisega. Just sellel ajal lahkusid noored linnadesse, jäid tühjaks koolid. Vanausuliste vaimuellu tõi nõukogude periood olulisi muudatusi. Võimud nõudsid koguduseliikmete nimekirju. Vanausulised ei laskunud oma kuulumist kiriku juurde eriti välja paista. Just meeste puhul võis see karjääri rikkuda. Palvemajades käisid peamiselt naised ja eakamad inimesed; sageli võeti kaasa lapsi.

Vanausu taassünd algas 1995.a. algul. Taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Vanausuliste järglased lasevad oma lapsi meeledi ristida, kuigi ise käivad palvekodades vaid suurte pühade ajal.Ülemtõusmispühade ajal on kirikud tulvil. Eestis on registreeritud 11 vanausuliste kogudust – 9 Peipsimaal, Tallinnas ja Tartus kummaski üks. Eesti vanausulised püüavad elustada vanu traditsioone. Üheks neist on ühine templipüha (kodukiriku päeva) tähistamine. Nii tuldi 29.aug.1998.a. sel puhul Kallastele kokku kõigist 11 kogudusest. Valus probleem on palvekodade rüüstamine. Röövlid on käinud Varnja, Kolkja, Kallaste, Mustvee, Kükita ja Tartu pühakodades. Varastatud ikoonide kohad on ikonostaasidel tühjad.

Peipsimaal elab umbes 5000 venelast. Ainult Mustvees on venelasi ja eestlasi ligikaudu ühepalju. Külades on eestlasi vaid umbes 6%. Eesti iseseisvuse taastamise järel 1991.a. ei olnud siin riigist lahkujaid, tühjaks jäid vaid Leningradi suvitajate majad. Abielusid eestlastega on väga vähe. Peipsimaal on peaaegu kõik kohalikud venelased omavahel sugulased, naabrid, tuttavad. Võõrasteks peetakse mitte ainult eestlasi, vaid ka kaugemalt tulnud venelasi, samuti õigeusklikke venelasi ja ateiste.

Võiks küsida, kuidas on kolmesaja aasta jooksul suutnud alles jääda ja mitte assimileeruda mõni tuhat vene vanausulist, elades pidevalt eestlaste seas. Kas jäävad vanausulised Peipsimaal püsima? Arvan, et jah. Nende juured on siin sügaval ning tugevad. Palvelad on põlenud, neid on kinni pandud, ära võetud. Kuid need on ikka taastatud. Kallaste ja Piirissaare palvemajad seisavad juba 200 aastat. Surma läbi lahkuvate vanausuliste asemele astuvad uued. Tänapäeva noorigi tõmbab oma juurte poole, vanausu traditsioonide, palvelate pole.

Peipsi järv on seotud kolme kultuuriga – eesti, vene ja saksa omaga. Eestlastele on see Peipsi, mille tagant Kalevipoeg käis laudu toomas. Iga eestlane mäletab Juhan Liivi Reinu ja Jaaku, kes Peipsi peal hädavaevu uppumissurmast pääsesid. Venelased seostavad Peipsit Aleksander Nevski nime ja kuusla 1242.a. Jäälahinguga.

Peipsimaa on näinud kord ilmuvat, kord kaduvat riigi- ja administratiivpiiri. Üle kolmesaja aasta elavad siin kõrvuti eestlased ja venelased oma keelega, oma usu ja tavadega, saades omavahel läbi ja ühte sulamata. Vene kalurid, kes püüavad eesti talupoegadele kala ja eesti talupojad, kes varustavad vene kalureid viljaga.